Video
Video, meediakunsti üks meediumitest on kunstinähtusena väidetavalt problemaatiline ja patustab paljude klassikaliste kunstide põhireeglite vastu: see ei ole kordumatu ja autentne; seda võib kopeerida, reprodutseerida ja levitada; see võib eksisteerida ühesuguses "materiaalses" või immateriaalses kvaliteedis erinevates kohtades samaaegselt. Videokunst on paljude kriitikute meelest väärsünnitis ja - ennäe imet! - see eksisteerib juba üle kolme aastakümne.[1]
|
- Videol on ühiskonnas mitmesuguseid funktsioon
- Videot kui tehnoloogiat kasutatakse salvestamiseks, edastamiseks, visualiseerimiseks, presenteerimiseks - seda informatsiooni mõttes, mis on määratud hõlbustama inimeste-inimeste ja masinate-inimeste vahelisi suhteid.
- Samuti et jälgida, ümbrust vaadelda ja kontrollida.
- Video kui kultuurivorm on hõivanud kunsti, muusika, televisiooni.
- Videokunsti võib seega mõista kultuurivaldkonna ilminguna; oma arengu alguses aga paradoksaalsel kombel ka kontrakultuuri nähtusena.
- Videokunst ja video on toiminud ka alternatiivsete subkultuuride, vähemuste ja ennast ühiskonnale ning kultuurile vastandavate rühmituste eneseväljenduse vahendina.
- Video on kui kultuuri- ja samas ka "mittekultuuri" - alternatiivkultuuri - vahend ja vorm.
Video ja TV erinevus on peamiselt sotsiaalmajanduslik. Televisioon on institutsionaalne video. Videokunst on individuaalne video. Piirid ei ole kindlad: video eksponeerimine muuseumis, galeriis või kollektsionääri kodus võib teha temast kunsti. .55
Nüüd rääkin lühidalt video kasutamisest väljaspool TV-d ja kunsti kuid avalikkuse kontekstis. Videotehnoloogia on praegu igal pool, kaubanduskeskustes, kontorite kõrghoonetes, lennuväljadel, raudteejaamades ja, trammides ka muuseumides.
Mõlemad, videod eksponeerivad meile konfliktsete ja vasturääkivate märkide maailma. Minu meeles video peegeldab, esindab ja juhib sotsiaalset korda.
Video kui sotsiaalpsühholoogiline mudel. Portatiivset varustust on kasutatud õpetuses ja uuringutes - psühholoogide, sotsioloogide ja antropoloogide poolt. Informaalseid gruppe salvestati ja tulemus mängiti ette, et anda tagasisidet nende käitumisest. Videot kasutati samuti psühholoogide ja sotsiaaltöötajate poolt vilumuste tõstmiseks. Invaliid-teadlastele oli video vahendiks, et võimaldada subjektiivset jälgimist. Video kui õppimise, teadmiste hankimise ja õpetamise vahend. Sellele lisandub ka teatav performance' lik moment.
Kunstimuuseum on institutsioon, mis annab videole kunsti tähenduse. Kuid see on ka koht, kus kunstiks kandideerivat produktsiooni eksponeeritakse. Kunstimuuseumide fenomenoloogiline aeg, mis on videokunsti jaoks sobimatu. Videovaatamine on konflikt muuseumi oma temporaalsusega. Muuseumid ei ole sellise kunsti jaoks kohandatud. Videole ei saa lihtsalt peale vaadata, nagu see on traditsioonilise kahemõõtmelise kunstiga. Muuseumides on tempo isevalitav, video (samuti interaktiivne kunst) sunnivad peale oma käitumismudeli. M. Morse: video dikteerib vaatajale uut ajalist ja ruumilist käitumist, pakub vaatajale kinesteetilise kogemuse, mis on erinev traditsioonilise skulptuuri ja ka TV vaatamisest.63
Videotehnika leidis kasutamist aktsioonkunsti teostes eelkõige dokumentaalsetel eesmärkidel. Tehniline kvaliteet ja käsitöö ei oma enam mingit tähtsust, kirjutas saksa kriitik Hans Strelow ühes 1971. a. kataloogis. Kaamera on kui ülesmärkimise ja dokumenteerimise vahend. 23
Võib ütelda, et erinevad meediumid "pakivad" erineval kombel tegelikkust ja neid kasutava kunstniku psüühika ja intellekti komponente. Iga meedium toob midagi kaasa ka enda poolt. Iga meedium lisab, täiendab kunstniku kujutlust sellega, mida selles ei olnud varem.
Iga meedium "transpordib" mingit iseloomu ja mingeid omadusi. Piltlikult õeldes annavad teatud meediumid oma iseloomuga "hääle" teatud algetele ja omadustele kunstniku kujutluses ja tema psüühikas.
Minna Tarkka arvab, et video on kriitika vahend. See on video kasutamisega kaasnenud suhe realiteeti ja TV-sse. Tegu on nii kunsti, poliitika, TV ja samuti ka enesekriitika-eneseirooniaga duchamp' ilikus tähenduses. TV demütologiseerimiseks parodeeritakse reklaami, seebioopereid, mängufilme jne. Kriitiline omadus on tuntav ka scratch-video puhul, mis on erinevate telekanalite saadetest piraatlikult kokkumonteeritud salvestus. Kunstnikupoolne kaameratöö võib puududa peaaegu täiesti.
Nüüd rääkin lühidalt video kasutamisest väljaspool TV-d ja kunsti kuid avalikkuse kontekstis. Videotehnoloogia on praegu igal pool, kaubanduskeskustes, kontorite kõrghoonetes, lennuväljadel, raudteejaamades ja, trammides ka muuseumides.
Mõlemad, videod eksponeerivad meile konfliktsete ja vasturääkivate märkide maailma. Minu meeles video peegeldab, esindab ja juhib sotsiaalset korda.
Video kui sotsiaalpsühholoogiline mudel. Portatiivset varustust on kasutatud õpetuses ja uuringutes - psühholoogide, sotsioloogide ja antropoloogide poolt. Informaalseid gruppe salvestati ja tulemus mängiti ette, et anda tagasisidet nende käitumisest. Videot kasutati samuti psühholoogide ja sotsiaaltöötajate poolt vilumuste tõstmiseks. Invaliid-teadlastele oli video vahendiks, et võimaldada subjektiivset jälgimist. Video kui õppimise, teadmiste hankimise ja õpetamise vahend. Sellele lisandub ka teatav performance' lik moment.
Kunstimuuseum on institutsioon, mis annab videole kunsti tähenduse. Kuid see on ka koht, kus kunstiks kandideerivat produktsiooni eksponeeritakse. Kunstimuuseumide fenomenoloogiline aeg, mis on videokunsti jaoks sobimatu. Videovaatamine on konflikt muuseumi oma temporaalsusega. Muuseumid ei ole sellise kunsti jaoks kohandatud. Videole ei saa lihtsalt peale vaadata, nagu see on traditsioonilise kahemõõtmelise kunstiga. Muuseumides on tempo isevalitav, video (samuti interaktiivne kunst) sunnivad peale oma käitumismudeli. M. Morse: video dikteerib vaatajale uut ajalist ja ruumilist käitumist, pakub vaatajale kinesteetilise kogemuse, mis on erinev traditsioonilise skulptuuri ja ka TV vaatamisest.63
Videotehnika leidis kasutamist aktsioonkunsti teostes eelkõige dokumentaalsetel eesmärkidel. Tehniline kvaliteet ja käsitöö ei oma enam mingit tähtsust, kirjutas saksa kriitik Hans Strelow ühes 1971. a. kataloogis. Kaamera on kui ülesmärkimise ja dokumenteerimise vahend. 23
Võib ütelda, et erinevad meediumid "pakivad" erineval kombel tegelikkust ja neid kasutava kunstniku psüühika ja intellekti komponente. Iga meedium toob midagi kaasa ka enda poolt. Iga meedium lisab, täiendab kunstniku kujutlust sellega, mida selles ei olnud varem.
Iga meedium "transpordib" mingit iseloomu ja mingeid omadusi. Piltlikult õeldes annavad teatud meediumid oma iseloomuga "hääle" teatud algetele ja omadustele kunstniku kujutluses ja tema psüühikas.
Minna Tarkka arvab, et video on kriitika vahend. See on video kasutamisega kaasnenud suhe realiteeti ja TV-sse. Tegu on nii kunsti, poliitika, TV ja samuti ka enesekriitika-eneseirooniaga duchamp' ilikus tähenduses. TV demütologiseerimiseks parodeeritakse reklaami, seebioopereid, mängufilme jne. Kriitiline omadus on tuntav ka scratch-video puhul, mis on erinevate telekanalite saadetest piraatlikult kokkumonteeritud salvestus. Kunstnikupoolne kaameratöö võib puududa peaaegu täiesti.